Karin Kull
gastroenteroloog
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliinik, Tartu Ülikooli sisekliinik
Põletikulise soolehaiguse (IBD, inflammatory bowel disease) all mõeldakse eelkõige
haavandilist koliiti ja Crohni tõbe. Tegemist on krooniliste haigustega, mis kulgevad
korduvate ägenemiste ja remissioonidega ning mille korral tekib põletik sooleseinas.
Mõlemad haigused avalduvad tavaliselt esimest korda 20–40 aasta vanuses, kuid võivad
mõnikord esmakordselt ilmneda ka lapseeas ja eakatel inimestel.
Haavandilise koliidi ja Crohni tõvega patsiendi elukvaliteeti mõjutavad nii meditsiinilised kui
ka psühholoogilised faktorid. Psühholoogilise ja emotsionaalse stressi, kurnatuse, ärevuse ja
depressiooni esinemine põletikulise soolehaigusega patsientide hulgas on sage. Patsiendi
käsitlus nõuab terviklikku lähenemist ja erinevate ravimeetodite integreerimist tema
raviskeemi.
Põletikulise soolehaiguse standardravis kasutatakse 5-aminosalitsüülhappe preparaate (5-
ASA), glükokortikosteroide, immunomodulaatoreid, bioloogilist ning ka kirurgilist ravi.
Samal ajal on teada, et põletikulise soolehaigusega patsiendid kasutavad lisaks
tavameditsiinile sageli täiend- ja alternatiivravi meetodeid, olgu siis põhjuseks mittepiisav
ravivastus määratud ravile või hirm seoses kõrvaltoimetega. Sageli puuduvad tõenduspõhised
andmed nende ravimeetodite kohta, samas on näidatud, et suur osa patsientidest kasutaks neid
isegi juhul, kui teadusuuringud näitavad negatiivseid tulemusi (1, 2). Järgnevalt tulebki
lühidalt juttu mõnest täiend- ja alternatiivravi meetodist, mille kohta on olemas ka kontrollitud
uuringud.
Kurkumiin on kurkuminoidide hulka kuuluv kollakasoranži värvusega, vees peaaegu
lahustumatu keemiline aine, mida leidub looduslikult mitut liiki taimedes. Tema
põletikuvastase toime tõttu on kurkumiini kasutatud põletikulise soolehaiguse ravis. Mitmes
uuringus on õnnestunud näidata kurkumiini soodsat toimet nii haavandilise koliidi kui ka
Crohni tõve sümptomitele kui ka põletikunäitajate vähenemisele. Ka on näidatud ühes hiljuti
haavandilise koliidi haigeil läbiviidud topeltpimedas randomiseeritud uuringus, et 3 g
kurkumiini lisamine mesalamiinile oli efektiivsem mesalamiini ja platseebo kombinatsioonist
nii kliinilise kui ka endoskoopilise remissiooni indutseerimisel (3).
Roheline tee on populaarne jook. Tervisliku mõjuga on rohelises tees sisalduvate katehiinide
hulka kuuluv epigallokatehiingallaat (EGCG), mis on antioksüdatiivse ja põletikuvastase
toimega flavonoid. Randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrollitud uuringus kerge kuni
mõõduka haavandilise koliidiga haigeil on näidatud olulist aktiivsusindeksi vähenemist
patsientidel, kes said 400 või 800 mg EGCG-i võrreldes platseeboga (3).
Nimekiri taimsetest preparaatidest, mida on uuritud, on muidugi palju pikem. Näitena võib
tuua välja ka aloe vera geeli, kummeliekstrakti, aga ka sellised preparaadid, nagu
Andrographis paniculata ja Boswellia serrata (viirukipuu vaik). Kõigil neil on leitud
põletikuvastane toime, osadel preparaatidel ka bakteritsiidne ja spasmolüütiline toime.
Viimastel aastatel on populaarsust kogunud kanepi kasutamine tema põletikuvastase,
valuvastase ja soole peristaltikat pärssiva toime tõttu. Ühes uuringus näidati, et 70%
põletikulise soolehaigusega patsientidest vanuses 18 kuni 21 kasutasid kanepit, kusjuures
paljud neist ei informeerinud sellest oma raviarsti. 65% patsienti kasutasid kanepit oma sõnul
meditsiinilisel eesmärgil ja 35% lõõgastumiseks (4). Patsiendid raporteerisid soodsat toimet
sümptomite nagu kõhuvalu, halb söögiisu, iiveldus ning kõhulahtisus osas kanepi
tarvitamisel. Ka on ilmunud teisi uuringuid, kus kirjeldatakse sümptomite leevenemist kanepi
tarvitamisel, kuid puudub tõestus haiguse kulgu mõjutavate objektiivsete näitajate (nt.
põletikumarkerid) osas (5).
Vitamiinidest on uuritud vitamiin D, vitamiin B12 ja vitamiin K rolli põletikulise
soolehaiguse remissiooni indutseerimisel ja säilitusravis, kuid tõenduspõhisus nende
kasutamiseks eelpool nimetatud eesmärkidel ei ole piisav (2).
Sageli tunnevad patsiendid huvi erinevate dieetide ning toidulisandite vastu, et mõjutada
soolehaiguse kulgu. Dieet, mis on rikas küllastatud rasvhapete poolest (nt liha), näib
suurendavat põletikulise soolehaiguse riski, samal ajal kui kiudaineterikas dieet vähendab
seda. On uuritud erinevate dieetide (nt. piimavaba, gluteenivaba, süsivesikute rikas) mõju
põletikulisele soolehaigusele. Samuti on uuritud mitmete toidulisandite (nt. psüllium,
odraidud) kasutamist täiendava kiudainena dieedis. Spetsiifilistest dieetidest on uuritud kõrge
lõhe sisaldusega dieedi mõju põletikulise soolehaiguse aktiivsusele lõhes sisalduvate teatud
rasvhapete põletikuvastase toime tõttu (2). Kahjuks tuleb tunnistada, et piisav tõendus
soovitada mõnda spetsiifilist dieeti või toidulisandit, hetkel puudub. Uuringud erinevate
dieetide ja toidulisandite osas jätkuvad. Crohni tõve säilitusravis võib kasu olla kalaõli
kasutamisest tema antioksüdatiivse toime tõttu, ka on näidatud tema soodsat toimet
põletikulise soolehaigusega kaasneda võivate liigesvaevuste suhtes (2), ka siin uuringud
jätkuvad. Küll aga on ilmunud järjest rohkem tõendust probiootikumide soodsa toime kohta
haavandilise koliidi ravis. Nii Escherichia coli Nissle 1917 tüvi kui ka mitmeid
laktobatsillide, streptokokkide ja bifidobakterite tüvesid sisaldavad probiootikumide
kombinatsioonid võivad indutseerida ja säilitada haavandilise koliidi remissiooni (2) ning
kuna nad on hästi talutavad, siis võivad olla kasulikuks alternatiiviks mõnele haavandilise
koliidiga patsiendile.
Märkimisväärne osa põletikulise soolehaigusega patsientidest väljendavad muret depressiooni
või ärevuse osas või põevad neid. On viiteid, et stress võib vallandada põletikulise
soolehaiguse ägenemise (2). Nii kognitiivne käitumisteraapia, hüpnoteraapia, erinevate
psühhoteraapia meetodite, lõõgastustreeningute (nt. meditatsioon ja jooga) kasutamine
parandavad patsiendi elukvaliteeti ning on seetõttu oluliseks täienduseks klassikalistele
ravimeetoditele, vaatamata sellele, et nende ravimeetodite tõhusus põletikulise soolehaiguse
aktiivsuse mõjutamisel on tagasihoidlik. Mis puudutab nõelravi, kiropraktika või osteopaatia
kasutamist põletikulise soolehaiguse ägenemise ravis, siis tõenduspõhised andmed nende
meetodide efektiivsuse kohta puuduvad, kuid võivad siiski avaldada soodsat toimet patsiendi
elukvaliteedile (2). Küll aga on näidatud, et regulaarne kehaline treening on kasulik üldise
tervise ja füüsilise heaolu säilitamise aspektist, stressiga toimetulekuks ning elukvaliteedi
säilitamiseks. Puuduvad aga andmed treeningu tüübi ja intensiivsuse kohta, veelgi enam,
haiguse ägenemise ajal võib liigne kehaline treening ka seedetrakti sümptomeid (nt.
kõhupuhitus, kõhukrambid, roojamistung) ägestada. Uuringud võrdlemaks erinevaid
treeningmeetodeid põletikulise soolehaigusega patsientide ravis on käimas (2).
Kokkuvõtteks võib öelda, et põletikulise soolehaiguse põhjused on multifaktoriaalsed,
mistõttu ka ravis tuleb arvestada individuaalseid eripärasid. On mõistetav, et patsiendid
püüavad leida kõige efektiivsemat ja ohutumat ravi oma haiguse jaoks ning sageli tajuvad
täiend- ja alternatiivravi võrdse võimaliku ravimeetodina võrreldes tavameditsiiniga. Ka
annab see neile vabaduse ise otsustada oma ravi osas. On selge, et vaja on laiapõhjalisi
sekkumisuuringuid, et selgitada, kas teatud dieedi, ravimite või elustiili meetmed võivad
mõjutada haavandilise koliidi ja Crohni tõve kulgu. Ka on vaja jätkata uuringuid täiend- ja
alternatiivravi meetodite osas, et tulevikus ka need ravimeetodid lülitada põletikulise
soolehaigusega patsiendi individuaalsesse raviplaani.
Kasutatud kirjandus
1. Langhorst J, Wulfert H, Lauche R, et al. Systematic review of complementary and
alternatiive medicine treatments in inflammatory bowel disease. Journal of Crohn’s
and Colitis 2015; 9: 86–106.
2. Torres J, Ellul P, Langhorst J, et al. European Crohn’s and Colitis Organisation
Topical Review on Complementary Medicine and Psychotherapy in Inflammatory
Bowel Disease. Journal of Crohn’s and Colitis 2019; 673-685.
3. Rossi RE, Whyand T, Murray CD, et al. The role of dietary supplements in
infammatory bowel disease: a systematic review. European Journal of
Gastroenterology & Hepatology 2016; 28: 1357–1364.
4. Phatak UP, Rojas-Velasquez D, Port A, et al. Prevalence and patterns of marijuana use
in young adults with inflammatory bowel disease. J Pediatr Gastroenterol Nutr
2017;64:265-71.
5. Naftali T, Bar-Lev Schleider L, Dotan I, et al. Cannabis induces a clinical response in
patients with Crohn’s disease: a prospective placebo-controlled study. Clin
Gastroenterol Hepatol 2013; 11: 1276-1280.