Põletikuline soolehaigus ja lapsed
Mis on põletikuline soolehaigus?
Põletikulise soolehaiguse (inglise keeles inflammatory bowel disease ehk IBD) korral on tegemist kroonilise seedetrakti haigusega. Põletikuline soolehaigus on immuunvahendatud haigus, mille täpne tekkepõhjus ei ole selge. Põletikuline soolehaigus tekib geneetilise eelsoodumuse, immuunsüsteemi düsfunktsiooni, keskkondlike ja mikrobiaalsete muutuste koosmõjul. Krooniline haigus tähendab, et kaebused võivad kesta pikalt, taanduda ja uuesti tekkida. Haiguse leevenedes võivad kõik sümptomid taanduda (seda nimetatakse haiguse remissiooniks), ägenedes aga tagasi tulla. Tänapäevaste teadmiste põhjal ei ole võimalik põletikulist soolehaigust välja ravida. Tegemist on eluaegse haigusega, mille ravi eesmärgiks on hilisemate komplikatsioonide ennetamine.
Põletikuliste soolehaiguste puhul on võimalik eristada kahte haigust – haavandilist koliiti (inglise keeles ulcerative colitis) ja Crohni tõbe (inglise keeles Crohn’s disease).
Laste puhul võib tekkida olukord, kus kahte haigust ei ole võimalik lõplikult omavahel eristada ning selle tõttu võib jääda esmaseks diagnoosiks klassifitseerimata põletikuline soolehaigus (inglise keeles IBD-unclassified). Enamasti aja jooksul selgub, kas tegemist on haavandilise koliidi või Crohni tõvega.
Haavandilise koliidi korral on haigusest haaratud ainult jämesoole limaskest. Haigus võib esineda ainult pärasooles, kuid ka terves jämesooles (sellisel juhul räägitakse pankoliidist).
Crohni tõve korral võib haigusest haaratud olla kogu seedetrakt – suust pärakuni. Crohni tõve korral on põletikust haaratud kogu soolesein.
Kui põletikuline soolehaigus avaldub enne 6. eluaastat, siis räägitakse väga varajase algusega põletikulisest soolehaigusest (inglise keeles very-early-onset IBD ehk VEO-IBD). VEO-IBD kulg võib olla raskem ning tavapärane ravi võib olla vähem efektiivne. VEO-IBD teke võib rohkem olla seotud geneetiliste põhjustega võrreldes hilisemalt tekkinud haigusega.
Mis võib viidata põletikulisele soolehaigusele?
Põletikuline soolehaigus võib lapseeas avalduda väga erinevate sümptomitena. Ainult kaebuste põhjal ei ole tihti võimalik haavandilist koliiti ja Crohni tõve eristada. 50-90% lastel võivad haiguse diagnoosimisel esineda seedetraktiga seotud sümptomid nagu kõhuvalu ja kõhulahtisus. Teiste sümptomitena võivad esineda näiteks veri väljaheitel, palavik, väsimus, kasvupeetus, kaalukaotus.
Põletikuline soolehaigus võib põhjustada ka teistsuguseid kaebusi – näiteks lööbeid, silmaprobleeme, liigesvalu, liigesepõletikku ning maksaprobleeme. Sellisel juhul räägitakse seedetraktivälistest ehk ekstraintestinaalsetest sümptomitest.
Crohni tõve korral võib esineda päraku piirkonnas lõhesid, fistuleid ehk uuriseid või abstsesse ehk mädakoldeid.
Kes ja millal haigestub põletikulisse soolehaigusse?
Põletikuline soolehaigus võib alata igas vanuses, kuid kõige sagedamini diagnoositakse seda teismelistel ja varajases täiskasvanueas. Põletikulise soolehaiguse sagedus on viimastel aastakümnetel laste ja noorukite hulgas ülemaailmselt sagenenud. Kõikidest põletikulise soolehaiguse juhtudest 25% algab enne 20. eluaastat. Tänapäevaste teadmiste põhjal ei ole võimalik põletikulise soolehaiguse teket ennetada.
Kuidas diagnoositakse põletikulist soolehaigust?
Põletikulise soolehaiguse diagnoosini viib tavapäraselt sümptomite, analüüside ja teostatud uuringute tulemuste kombinatsioon. Selleks, et põletikulist soolehaigust diagnoosida on vajalik määrata erinevaid vereanalüüse ning võtta roojaproove. Lisaks on vajalikud endoskoopilised uuringud (gastroskoopia ja koloskoopia) ning nende uuringute käigus võtta seedetraktist proovitükke. Gastroskoopia abil hinnatakse seedetrakti ülaosa – söögitoru, magu ja kaksteistsõrmiksool. Koloskoopia abil hinnatakse jämesoolt ja peensoole lõpuosa. Endoskoopilised uuringud tehakse lastele narkoosis. Lisaks võib olla vajalik teha ultraheli või magnetresonantstomograafiline (MRT) uuring. Selleks, et hinnata täiendavalt kogu peensoolt võib olla vajalik teostada kapselendoskoopia. Kapselendoskoopia korral tuleb lapsel alla neelata väike kapsel, mis liigub mööda seedekanalit ning pildistab seda.
Kuidas põletikulist soolehaigust ravitakse?
Põletikuline soolehaigus on krooniline haigus ning haigus ei taandu iseenesest. Ravi eesmärgiks on põletikulise soolehaiguse kontrolli all hoidmine ehk remissioon. See tähendab minimaalseid/puuduvaid kaebusi, tavapärase elukvaliteedi tagamine, normaalse kaalu- ja kasvuiibe tagamine ning limaskesta paranemise saavutamine ja haiguse komplikatsioonide vältimine. Sõltuvalt haiguse tüübist ja lokalisatsioonist võib ravi patsientide vahel erineda. Selleks, et haigus kiiresti kontrolli alla saada või kui haigus on ägenenud, võib olla vajalik kasutada hormoonravi. Hormoonravi on võimalik teha suukaudselt või raskematel juhtudel ka veenisiseselt. Crohni tõve korral on võimalik mõnikord alustada enteraalse toitmisraviga – see tähendab spetsiaalse toitesegu tarvitamist 8-10 nädala jooksul.
Lisaks on erinevad ravimid, mida kasutatakse püsiraviks. Mõnikord on vajalik mitut ravimit koos kasutada. Ravi võib olla nii lokaalne, suukaudne, kuid mõnikord ka veenisisene. Tavalisemad püsiraviks kasutatavad ravimid on aminosalitsülaadid (5-ASA), mida kasutatakse peamiselt kerge ja mõõduka raskusega haavandilise koliidi korral. Selle ravimigrupi alla kuulub näiteks mesalasiin (Pentasa, Asacol, Yaldigo). Immunomoduleerivaid ravimeid võib kasutada nii Crohni tõve kui ka haavandilise koliidi korral. Siia kuulub näiteks asatiopriin (Imuran, Atsimutin). Nii Crohni tõve kui haavandilise koliidi korral kui esineb haiguse ulatuslikum kulg, teistele ravimitele mitteallumine või fistuli esinemine Crohni tõve korral, võib olla vajalik kasutada bioloogilist ravi (infliximab, adalimumab, vedolizumab, ustekinumab). Bioloogilised ravimid on biotehnoloogilisel meetodil saadud valgumolekulid, mis sekkuvad põletikuprotsessi.
Teatud juhtudel võib olla vajalik ka antibiootikumide kasutamine (näiteks infektsioon, fisul ehk uuris, abstsess ehk mädakolle).
Mõnikord ei ole võimalik haigust ravimitega kontrollida, siis võib olla vajalik kirurgiline ravi. Haavandilise koliidiga lapsi saab sellisel juhul ravida jämesoole eemaldamisega. Kuna Crohni tõbi võib paikneda terves seedetraktis, siis saab haigust leevendada kahjustatud sooleosade eemaldamisega.
Toitumine põletikulise soolehaiguse korral
Kui haigus on kontrolli all, siis on oluline võimalikult mitmekülgne toitumine. Kui mõnede toiduainete tarbimisega tekivad vaevused, siis võib kaaluda nende menüüst välja jätmist. Toiduainete/gruppide väljalülitamist menüüst tuleks eelnevalt arutada oma raviarstiga.
Haiguse ägenemise ajal võib olla vajalik väiksemas koguses sagedasem söömine. Samuti peaks siis menüüst välja jätma piima ning toored puu- ja juurviljad ning rohkelt gaase tekitavad toiduained (näiteks oad, kapsas).
Mis võib põhjustada haiguse ägenemist?
Põletikuline soolehaigus võib olla aastaid remissioonis ja siis ägeneda. Alati ei ole selge, miks haigus ägenes. Ägenemist võivad põhjustada näiteks infektsioonid, stress, põletikulise soolehaiguse raviks määratud ravimite mittetarvitamine/ravi ärajätmine ning mõned teised ravimid (näiteks antibiootikumid).
Millist elu elavad põletikulise soolehaigusega lapsed?
Kui põletikulist soolehaigust kontrolli all hoida, siis saavad lapsed elada tavapärast ja täisväärtuslikku elu. Haiguse kontrolli all hoidmiseks on vaja enda eest hästi hoolt kanda: liikuda, treenida, võtta ravimeid ja toituda mitmekülgselt.
Põletikuline soolehaigus ei ole haigus, millest lapsed välja kasvavad. Samas elavad paljud lapsed pikad perioodid (mõnikord isegi aastaid) ilma vaevuste ja sümptomiteta. Väga oluline on, et lapsel oleks inimene, kellele oma vaevustest ja ka muredest rääkida. Laps ja ka tema pere ei tohi jääda üksi. Soolehaigus võib põhjustada lapsel sagedase WC vajaduse, kõhuvalusid, nõrkust, lisaks ka ärevust ja hirmu. Seetõttu peaksid lapsega tegelevad inimesed (õpetaja lasteaias ja koolis, erispetsialistid, terapeudid, treenerid jne) lapse vajadustest teadlikud olema. Õpetajad, klassikaaslased ja sõbrad peaksid kohtlema IBD-ga lapsi nii nagu kõiki teisi. Ainuüksi oma haigusest rääkimine võib mõnikord aidata põletikulise soolehaigusega lastel end palju paremini tunda.
Mida teha, kuhu pöörduda, kui kahtlustate oma lapsel põletikulist soolehaigust?
Kui teil on oma lapse tervise osas kaebusi, siis esmaselt on vajalik pöörduda oma perearsti poole. Perearst otsustab esmaste analüüside-uuringute vajaduse ning vajadusel suunab edasi laste gastroenteroloogi vastuvõtule.